Ei, ei, ärge saage valesti aru. See pole kihlasõrmus, või vähemalt mitte selles tähenduses, mida tavaliselt arvatakse.

Selle sõrmuse kinkisin ma endale ise. Ma ei pea ootama, et teised mind märkaksid ja mulle kingitusi tehes mind kuidagi valideeriks, ma saan seda ise teha. Sellest ehk kõik algabki – kui sa end ise ei väärtusta, siis ei tee seda ka teised.

Aastaid tagasi ma korjasin oma sõrmest kõik sõrmused – need ei kõnetanud mind enam, need polnud minu olemusega enam kooskõlas.

Uusi ma aga ei ostnud, sest vahendeid kulus igale poole mujale – elamine vaja üleval pidada, lapsed vajavad uusi riideid ja võimalusi, maksud maksta ja muu selline kuluportfelli kuuluv. Tark naine ju ei kuluta tühja-tähja peale raha? Investeerida tuleks, mustadeks päevadeks säästa. Pisut oli ehk ka sellist „ah, mis nüüd mina“ ja „ei taha võõraste sulgedega“ end ehtida mentaliteet.

Teisalt aga olen ma alati ilu hinnanud. Ilu on maailma loomulik olek. Vaadake loodust, milliseid hingetuksvõtvaid vaateid ta pakub. Looduses pole midagi, mis oleks inetu.

Niisiis tõstis minus vargsi pead ilu ja harmoonia taotleja, ja seda ei taotlenud ma mitte kellegi teise jaoks, kui vaid enesele.

Tundsin soovi taas ehitida oma sihvakaid sõrmi sõrmusega. Kuna mul õige pea on ka sünnipäev ees ootamas, siis otsustasin minna kauplusesse kaema, mida kaunist ka pakutakse.

Seal see sõrmus kutsuvalt säras ja ma ei mallanud oodata. Sellel päeval otsustasin ma märgata iseennast naisena, ennast naisena väärtustada. Selle otsuse krooniks ja kinnituseks pistsin endale sõrme sõrmuse. Las ma siis säran 😉

Ja sära Sina ka, sa ise oled oma universumi valitseja! Ole ise see muutus, mida tahad maailmas näha.