Kaheksa aastat tagasi, jättes selja taha mugava elu pealinna korteris, asus Evelin Poolamets oma perega elama Kulina mõisa. Esialgu elati ühes toas, vett majas polnud ja vetsuski tuli käia kuivkäimlas. Tegus naine ütleb, et töö mõisa renoveerimisega on teda seesmiselt avardanud ja kasvatanud.

Teekonnal Rakverest Kulinale tunnen elevust. Ega iga päev ei teki võimalust intervjueerida niivõrd värvikat naist nagu seda on Evelin Poolamets. Kuulu järgi on EKREs säravat poliitilist karjääri teinud naine ääretult andekas ja loominguline paljudes muudeski valdkondades.

GPS juhatab mind eksimusteta õigesse kohta, keeran auto hoovi, pargin. Hingan sügavalt sisse ja vaatan ümbrust. „Ja ongi mõis … ilus … milline idüll,“ mõtlen ma, kui piidlen ümbrust, mis varasuvises päikesepaistes esitleb aegu näinud hooneid ja äsja õitsele löönud lopsakat loodust.

„Vau, nagu romaanis,“ vaimustun ma, kui silman Evelini, kes mind juba mõisatrepil ootab. Evelin on pikk ja sale naine pikas romantilises kleidis, mis tuules filmilikult lehvib.

„Tere tulemast,“ katkestab Evelin kujutluspilti kaadrist, milles olen ma ta pannud aristokraatliku aadliproua rolli. „Istume ehk toas, õues on nii suur tuul,“ ütleb ta.

Vestibüüli jõudes jään seisma ja silmitsen interjööri. Evelin selgitab: „Siin seinal on minu koostatud ratsarügemendi näitus.“

Märkan piltidel ka Evelini ennast – ta istub hobusel ratsavormis. Foto allkiri ütleb: „Kulina mõis säilitab Ratsarügemendi pärandit. Kulina mõisa perenaine Evelin Poolamets 23.06.2018 Kadrinas Maakaitsepäeval.“

„Selle vormi ma õmblesin ise,“ teatab Evelin. „See oli suur väljakutse, otsisin infot mitmelt poolt kildudest, et teada saada, kuidas vormi õmmelda. Kui valmis sain, siis leidsin raamatu, kus oli kirjas täpne juhis,“ selgitab ta lõbusalt ja osutab käega ruumi vastasseina, kus isetehtud rügemendivorm täies hiilguses seisab.

Vestibüülist viib uks edasi koridoridesse, mille põrandaid katavad pikad punakaspruunid vaibad. „Tead, nõukogudeaegsete põrandakatete alt tuli välja originaalparkett, oleme seda siin taastanud. Seinavärvi valikuga jooksin pisut ummikseisu ja panin selle praegu pausile, ootama head ideed,“ räägib mõisa perenaine hoogsalt.

„Kui need koridoriseinad saaksid vaid rääkida….,“ mõtlen endamisi ja uurin detaile.

Ühele seinale on hoolikalt riputatud raamitud artiklid. „Kui me siia elama tulime, võeti meid väga hästi vastu. Kohalik meedia tundis meie vastu suurt huvi. Nad kirjutasid palju ilusaid lugusid meist ja meie tegemistest siin mõisas,“ selgitab ta.

„Mnjaa, Virumaa Teataja küljendus oma tuntud headuses,“ tunnistasin endamisi ja silmitsesin ühte pilti, millel on näha see sama koridor, milles parasjagu seisame. Fotolt on nähtav sein, millelt on kate maha võetud, majaperemees Anti Poolamets osutab seinale, kus on näha vana Virumaa Teatajat seinale kleebituna teiste ajalehtede seas.

Elu Kulina mõisas

Oleme jõudnud ringikäiguga mõisaproua kabinetti. Kuuldused Evelini käte osavusest peavadki paika. Suurem osa renoveerimistöid on ta ise teostanud, alates akende renoveerimisest ning lõpetades põranda lihvimise ja katuse parandamisega.

„See on nii lahe, igal poole, kuhu vaatan, näen ma enda kätetööd,“ õhkab ta õigustatud uhkusega, kuid tunnistab, et väga palju on veel teha ega tea, kas kunagi ka valmis saab.

Ta palub mul hetkeks end vabandada ja lahkub ruumist.

Milline suurepärane võimalus uudistada ümbrust. Heidan pilgu aknast välja ja näen hobuseid koplis päikese käes pikutamas. Seejärel köidab mu tähelepanu suur raamaturiiul. Raamatuid silmitsedes jääb pilk pidama missivõistluste fotodele.

„Ma osalesin 1993. aastal missivõistlustel, sain seal miss modelli tiitli. See oli nii tore aeg. Eesti missid olid siis meie rahvuslik uhkus,“ meenutab Evelin, kes vahepeal on koogilõikudega naasnud.

Võtame istet ajastutruu interjööriga kabinetis kohvilaua taga. Evelin pakub teed ja iseküpsetatud kooki jäätisega. Mõnus.

„Olen märganud, et inimesed ei söanda sageli ette võtta suuri asju just seepärast, et neile tundub lõpptulemus liiga kauge ja saavutamatu,“ märgib naine, jätkates varem pooleli jäänud juttu suurest tööst, mida mõis nõuab. „ Visioonini ei pea ilmtingimata jõudma. Mul on mõisa tulevikust oma nägemus, aga ma pole ahastuses, et see ikka veel, pärast kaheksat aastat siin elamist, pole täitunud. Minu jaoks on oluline protsess, mitte lõppeesmärk.“

Evelin räägib, et kui inimesel on unistus, siis ei tohi selle suuruse ees tagasi astuda. „Vaatad eesmärki ja hakkad tegema neid samme, mis sind ühel päeva sinnani viivad. Kõik takistused on ületatavad ja lahendused välja mõeldavad.“

Ta ütleb, et väljakutseid ei tasu karta, nii nagu ka läbikukkumisi. „Kui sa pole milleski põrunud, siis pole sa järelikult proovinud. Minul on küll elus ette tulnud palju läbikukkumisi. Siis tuleb püksipõlved puhtaks pühkida ja uuesti proovida.“

Samas tõdeb ta, et vahel lihtsalt asjad lähevad omasoodu. Ega temagi unistuseks polnud tegelikult elu mõisas, vaid elu lihtsalt sättis asjad nii.

„Algselt oli meie soov osta maale maja – et lapsed saaksid õues joosta ja mängida,“ meenutab ta. „Kui vaatasime kinnisvarakuulutusi, siis sattusime Kulina mõisa peale. Saatsime selle kuulutuse oma tuttavatele, et vaadake kui nunnu mõis, kas te ei taha?! Meil endal oli juba ka üks majake välja valitud, kuid see osteti meil nina eest ära.“

 „Pärast ebaõnnestunud katseid maja osta otsustasime tulla Kulina mõisa siiski vaatama – pidasime salamisi ostuplaani. Pärast mitmeid viperusi jõudsime lõpuks siia ühel ilusal maikuupäeval – õues oli 30 kraadi sooja, kõik siin säras ja lõhnas. Mõis tundus nii avar ja suur,“ lisab ta.

Mõisa kolides elas terve pere alguses ühes toas. „Hakkasime remontima ja tegime lastele oma toa, sealt edasi tegime meile oma magamistoa,“ räägib Evelin, kuidas nad esialgu elasid üsna kitsastes oludes, hakates siis tasahaaval mõisa korda tegema.

Kui Poolametsad hoone ostsid, siis polnud selles elamine esialgu meelakkumine. Pere kasutada oli kuivkäimla, majas polnud vett. „Me tulime mõnusal soojal ajal, aga kui talv kätte jõudis, siis mõtlesime küll, et kuidas me selle üle elame. Õnneks oli pehme talv,“ meenutab perenaine, ikka optimistlik noot hääles.

„Nii me siis siin planeerisime, remontisime, tegime tube väiksemaks, paigutusime elamises ümber. Näiteks algselt oli meil köök siin, kus me praegu istume. Vaatasime elu järgi, kuidas oleks mugavam elada. Järjest laiendasime oma elupinda. Praegu on tüdrukutel mõlemal oma tuba, lisandunud on ka kabinet.“

Evelin ütleb, et elu Kulinal on teda seesmiselt avardanud ja arendanud. „Kõik need tööriistad, mida ma alguses vaatasin suure aukartusega – mootorsaed, murutrimmerid, murutraktorid – on mulle kuidagi omaks saanud, olen hakanud neid isegi remontima.“

Evelin: „Kui murutraktoril midagi katki läheb, et siis ma ei pane seda enam kärusse ega vii remonti. Ei. Ma vaatan, mis katki on. Harutan katki oleva jupi masina küljest, viin remonditöökotta ja ütlen: andke mulle samasugune.“

Ettevõtlik naine toob veel ühe näite. „Ma olen ühe murutrimmeri võtnud juppideks, et teist murutrimmerit remontida. Nagu nõukaajal oli majapidamises kaks autot, nii on mul kaks trimmerit. Ühega niidan, teiselt võtan vajadusel varuosi. Isegi naabrimees imestas ja ütles, et tema polevat kunagi murutrimmerit selliselt lahti harutanud.“

Küsin imestusega, et kas ta on alati selline olnud? „Remonti teinud olin ma ka varem, kuid ülejäänud oskused – näiteks nagu tööd saagidega, höövlitega, lintlihvijatega – olen omandanud siin Kulinal elades. Reaalne elu sunnib lahendusi otsima, sest pole sellist telefoninumbrit, millele helistamise järel kohe tullakse kohale ja tehakse ära. Sa pead ikka ise lahendused leidma.“

Evelin seostabki oma eluviisi loomingulisusega, mis on tema arvates kaasasündinud omadus, kuidas probleeme lahendada. „Öeldakse et loomingulisus hoiab naise naiselikuna,“ teab ta rääkida.

Evelin paotab vahepõikena ust ka veidi oma loomingulisuse tagamaile. „Olen lõpetanud Tartu ülikooli keemia eriala, keemia on kõige loomingulisem reaalaine. Võib-olla oleks minust saanudki keemik, kuid mu lõpetamine jäi sinna ajajärku kui oli majanduskrahh ja keemikupalk oli nii väike, et ma ei saanud selle eest isegi üürigi maksta. Palju paremini oli tasustatud reklaamiagentuurides töö. See oli siis popp valdkond.“

Probleemi lahendamiseks otsustas ta astuda kunstiakadeemiasse tootedisaini õppima. Ta tõdeb, et kunsti õppida oli tegelikult tema ammune unistus, mille esimese hooga pere maha laitis. „Nad ütlesid, et õpi mingi päris amet. See, et kunstnik pole mingi amet, oligi toona levinud arusaamine ühiskonnas.“

Nii on pealinnas õpitud kunstnikuamet Evelinile Kulina mõisas igati kasuks tulnud – mõis ongi tema kui kunstniku looming. „Kogu aeg teed ja toimetad. Pärast on ju nii ilus. See annabki kunstnikule motivatsiooni.“

„Ka hobused said esialgu võetud selle mõttega, et aitavad hooldada parki ja muru. Reaalsus oli aga see, et nad sõid parema osa ära, aga umbrohu jätsid nad kasvama. Nüüd, kui mulle keegi ütleb, et peaks ka hobused võtma, et siis ei pea trimmerdama, ütlen ma, et teate, kõik muud muruhooldusvahendid on soodsamad ja tõhusamad kui hobused.“

Märkamatult on möödunud poolteist tundi, tuleb otsad kokku tõmmata, ja hobuste teemalgi jäi rääkimata, nendin ma kahetsusega.

Originaalis ilmus artikkel 19. juunil Lääne-Virumaa Uudiste portaalis – https://www.laanevirumaauudised.ee/uudised/2022/06/19/evelin-poolamets-kulina-mois-on-mind-avardanud