Ma vabastasin end kohviorjusest

Eile, täpselt kaks kuud tagasi, loobusin ma kohvi joomisest. Miks? Sellepärast, et ma kasvatan iseloomu 🙂

Selline ettevõtmine pole minu jaoks esimene kord. Nimelt, mitmed aastad tagasi sattusin lugema ühte kirjatükki sellest, et kohvi võib närvisüsteemi mõjutada häirval moel ja tekitada uimasust ning väsimust – inglise keeles on tabav väljend selle seisundi kohta – brain fog, mis otsetõlkes tähendab aju udu.

Kuna ma toona kurtsin uimasuse üle, siis otsustasin katsetada. Spontaanselt, pea ees asusin katsetama.

Kohe samal päeval, mil olin hommikul asendanud kohvi teega, sain peavalu osaliseks. Enesetunne muutus tund tunnilt halvemaks ja kulmineerus koguni mõne palavikku kinnitava kriipsuga kraadiklaasil.

Dr Google teadis rääkida, et tegemist on võõrutusnähtudega, mis sõltuvalt inimesest kestavad mõned päevad kuni kaks nädalat. Minu kohta see igaljuhul kehtis, kuigi ma kaalusin sama tõsiselt ka võimalust, et halb enesetunne võis olla asjaolude kokkulangemine ja tervis oli millegi muu tõttu erroris. Enesetunde normaliseerumine võttis aega pisut üle nädala.

Mäletan üsna selgesti mind tabanud hämmingut – terve inimkond lürbib hommikust õhtuni kohvi, arusaamata, et see on sõltuvust tekitav.

Mina olin selleks ajaks joonud üle 20 aasta igal hommikul kohvi jätmata vahele ainsamat päeva. Ka beebiootused või mingid muud konditsioonid ei olnud mind kohvist eemal hoidnud, nagu näiteks tubaka või alkoholi puhul seda ette tuli. Kindlasti tuli ette rohkelt päevi ilma puhta veeta, aga mitte kohvita.

Ja mul polnud õrna aimugi, mida see minuga tegi, kuidas see mulle mõjus?! Ma polnud muidugi üldse mõelnud selle teema peale. Kõik joovad kohvi, järelikult on hea asi, mida teha, teised ju teavad. Aga toona ma siis mõtlesin. Mõtlesin, et kui maailmas juhtub katastroof ja inimesed jäävad korraga ilma võimalusest kohvitada, siis kohvijoojad jäävad kõik haigeks, mis seguneb katastroofist tuleneva hirmu ja paanikaga…

Juba ainuüksi selle pärast tasus kohvist loobuda!

Aga see polnud ainuke positiivne asi. Nimelt, ühel heal päeval märkasin… teadvustasin, et mul on hommikuti kergem ärgata. Avastasin, et poolde päeva kestvat uimastust enam polnud. Ma olin hommikul kohe värske.

Niisiis ma mõtlesin, et igapäevaselt ma kohvi ei joo – teen seda vaid erandkordadel. Siis kui käin külas, kohvikus, olen reisil või mulle tulevad külalised. Ja nad tulidki … ostsin kohvi, ja kuigi ma tõesti päris pikalt  olin nn pühapäevakohvitaja, muutusid asjad märkamatult ja olin kohviegregori konksu otsas tagasi.

Ühel päeval, tänasest kaks kuud ajas tagasi minna, arutasin ma endamisi inimese ihade üle ja selle üle, kuidas me kiire, ent lühikese naudingu nimel müüme maha pikaajalised eesmärgid.

Ma tean, et kohvi on aine, mis pole mulle hea, aga ta pole ju otseselt kahjulik ka? Lugege teadusuuringuid – arvan, et kohvi on enamuuritud aine maapeal -, mis kinnitavad valdavalt seda kui kasulik ja hea see on. Samas on piisavalt palju ka uuringuid, mis räägivad teist juttu. Lõpuks on määrav see, kuidas kohv sulle mõjub ja mida sellest arvad.

Mina igaljuhul ei ole kuulnud, et keegi oleks pärast aastate pikkust porgandi söömist saanud füüsilise sõltuvuse, ja kui nüüd loobub mis iganes põhjusel sellest toiduainest, et sa saaksid võõrutusnähud … või kaerahelbepudrust.

Need kaks viimati nimetatut ei taha Sinult midagi, ainult annavad — energiat, toiteained. Aga kohvi ei lepi sellega, et sa vahest jood. Nagu ka suhkur, nisu ja muu taoline. Nad haagivad end Sinu olemusse ja meelitavad tarbima. Kui loobud, siis saad nö karistuseks halva enesetunde (ajutiselt!).

Niisiis, olles aasta aega taas igahommikuselt kohvi nautinud – ja tõesti ei saa eitada, et aromaatne, kuum kohv natukese suhkru ja piimaga maitseb taevalikult –, loobusin uuest kohvist. Tegin seda seekord ihade ohjeldamise harjutamiseks. Tahan olla inimene, kes ise mõtleb ja juhib oma elu, mitte aga mingid kiired naudingud, mis pikas plaanis minu eesmärke ei teeni.

Ma arvasin, et seekord mul ei esine võõrutuse sümptoimeid – aastaga ju ei teki kohvist sõltuvust, see pole ju tubakas vms –, aga võta näpust! Võõrutusprotsess oli küll leebem kui aasta tagasi, ent siiski kogesin ka seekord halba enesetunnet, mis vältas samuti üle nädala.

Mul on olnud mõned kiusatust tekitavad olukorrad. Näiteks kohvikus hõrku kooki mekutades, ka ema külastades oli mõnevõrra iseloomu vaja kasutada, et keelduda juba valmis segatud naudingust. Mind aitas see, et sellel korral olin ma vastu võtnud otsuse, et ma ei joo ka pühapäeviti või mõnel erakorralisel sündmusel. Ma otsustasin, et ma olen inimene, kes lihtsalt ei joo kohvi.

Ma olen päris palju muutnud aastate jooksul ka toitmust, kuid lõplik otsus on veel tegemata. Idee poolest meeldiks mulle, kui ma ei paneks oma kehasse toitu, mis seda ei toeta. Samas ei usu ma ka sellesse, et inimene peaks kõik teda mitte teenivad käitumismustrid korraga muutma. Ma isegi pigem usun, et see pole võimalik. Nii et samm haaval iga päevaga aina teadlikumaks võttes vastutuse oma elu eest enda kätesesse.

Südame ja peaga koostöös sündinud kindel otsus peab vastu ka kõige suurematele kiusatustele, rajades nii teed uuele reaalsusele, uuele harjumusele, uuele elamiseviisile, mis sisaldab suuremat vabadust, suuremat naudingut.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s