Ööd metsas veeta tundus mulle erutav väljakutse juba pikka aega, kuid teoks ma seda mõtet ei teinud – natuke ehk kartsin tunda hirmutunnet … kui läheb pimedaks ning varjud ja võõrad helid võtavad maad?!  Ent soovidel on komme täituda ja nii ka seekord – mu kaaslane Siim kutsus mu üleöömatkale. Kutse võtsin vastu.

Pakkisimegi maikuu teisel nädalavahetusel vajalikud asjad kokku ja sõitsime Lahemaa rahvusparki, Nõmmeveskisse. Meie plaan oli matkata nii, et mõlema päeva matka alustame ühest ja samast kohast ja lõpetame ka selles samas punktis. Me nimelt taotlesime mugavust,  et ei peaks kogu varustust seljas kaasas kandma.

Niisiis, auto jätsime parklasse, kaasa krabasime paar liitrit vett ja siirdusime üle tee Kõrve matkarajale.

Tegemist on maaliliselt imelise matkarajaga, millel algajad võivad astuda mööda märgistatud rada muretsemata eksimise pärast. Minul ja Siimul on hea füüsiline vorm ja harjumus läbida jala pikemaid distantse, seega oli meie vaim valmis enamaks kui püsida tähistatud matkarajal.

Orienteerumise jaoks oli Siim printinud välja RMK piirkonna kaardi ja maa-ameti põhikaardi. Mobiilirakenduste peale keset paksu metsa ei tasu lootma jääda, sest kunagi ei tea, kas levi on. Igaks petteks oli Siimul kaasas ka kompass.

Kogesime matkateel mitmesugust maastikku: kulgesime männimetsa all looklevat metsarada, astusime mööda metsasihti, kakerdasime põlismetsas, uudistasime jõesängi. Kõige ägedam oli kanjonilaadne jõeorg, mis kutsus end ületama, ent ajanappuse tõttu lükkasime selle tõenäoliselt ligi tunni kestva operatsiooni tulevikku.

Ringilt tagasi jõudsime kella kuue aegu, võtsime autost matkakotid ja hakkasime astuma RMK lõkkeplatsi poole, mis asub parkla vahetus läheduses. Õnneks oli plats, kuhu meil oli vaimusilmas juba check in tehtud, vaba ja meie päralt. Istusin maha – kella peal oli 20 000 sammu. Nälg ja väsimus võtsid maad.

Hõrgutised metsas

Pean ausalt tunnistama, et minu ettevalmistus matkama minemiseks piirdus vaid isiklike asjade pakkimisega. Kogu ülejäänud ettevalmistus oli jäänud Siimu tugevatele õlgadele.

Toidukotti lahti arutades tabas mind üks üllatus teise järgi. Nimelt on nutikas kodus koorida kartulid, need õlitada ja maitsestada ning pakkida iga kartul eraldi fooliumisse. Nii on mugav need kohe lõkkesse küpsema panna. Kaasas oli ka kaanega salatikauss, millel oli sees maitseaine segu. Tomatid, kurgid ja paprika hakkisime seal samas lõkke ääres, panime kaussi ja loksutasime maitseainetega segamini.

Lisaks oli meil kaasas ka vorstikesed, mida lõkkel grillida. Lõppkokkuvõttes oli meie õhtusöök tasemel, mis ehk ka Michelini tunnustust vääris.

Nutikuse auhind kuulus aga vaieldamatult meie hommikusöögile. Kas kujutad ette, et hommikul sööd metsas praemuna? Ma poleks selle peale uneski tulnud. Selleks, et hommikusöögiks muna praadida, oli Siim pannud munad koos maitseainetega pooleliitrisesse pudelisse. „Ühte pudelisse mahub kümme muna,“ ütles ta.

Ja veel, kui plaanite sellist matka proovida, siis katsetage ka kuusevõrse teed. Meil oli kaasas katelok, millega vee ajasime keema ja veele lisasime kuusevõrseid. Väga maitsev.

Magamine lavatsil

Magamiskohaga läks meil hästi – meie valitud lõkkeplatsi juures oli RMK ehitanud varjualused. Siim rääkis, et kui koht oleks olnud teiste matkajate poolt hõivatud, siis oleksime maganud telkmantli all. Seda vajadust aga polnud ja nii me harutasime oma magamisvarustuse lahti eelpool nimetatud varjualuse all.

Meil oli kaasa võetud kaks nn isetäituvat madratsit, mille täitumisele tegelikult Siim siiski kaasa aitas. Madratsid nägid välja nagu surfilauad, magada nende peal oli väga mugav. Mitte midagi nende juures ei reetnud, et tegemist oleks täispuhutavate madratsitega. Hiljem interneti avarustest avastasin, et selliste madratsite hinnad algavad 100 eurost ja pealegi.

Metsas magamise kohta teadis Siim rääkida, et parem üks soe asi all, kui kaks peal. See tähendab seda, et küljealune peab iga ilmaga olema soe.

Enda kujutelmas olin ma arvanud, et pean magamiskotti ronima suusavarustusega, sest ööd on veel üsna jahedad. Seega suhtusin veidi umbusklikult Siimu soovitusse ronida magamiskotti pesuväel, kuid lasin end veidi siiski mõjutada ja suusapükste asemel pugesin kotti retuuside ja t-särgiga.

Siim rääkis, et meil on kaasas magamiskotid, mis mõeldud talvel välitingimustes ööbimiseks. Sain teada, et magamiskotti ostes ei maksa vaadata tähistatud maksimum temperatuuri, sest see võimaldab ellu jääda, aga mitte mugavalt magada. Jälgima peaks, mis temperatuur on märgitud mugavaks äraolemiseks ja kui pole külmaga harjunud, siis peaks arvestama isegi vähesemaga.

Meie magamiskottidele lubas tootja mugavaks äraolemiseks -10 ja maksimum -20 kraadi.

Meie matka ajal langes öösel temperatuur varahommikuks nelja kraadi juurde. Ärkasin kusagil kuue aegu – olemine oli muutunud pisut jahedaks. Meenutasin õhtust ideed, et peaks leiutama kaheinimese magamiskotid – nüüd tundus see idee eriti tõsiseltvõetav. Tõmbasin selle mõtte peale end sügavamale kookonisse, magamiskoti näo ava väiksemaks, ja magasin edasi – kella üheksani – ärkasin rähni toksimise peale.

Nii pikka, laiska ja õnnelikku hommikut polnud ma juba väga ammu kogenud. Kotist ronisin välja alles kümne aegu.

Kui nüüd tagant järgi mõelda, siis sellel õhtul, ööselgi, ei tulnud mulle kordagi meelde, et äkki on öösel metsas hirmus olla. Nii ma ei saanudki selle hirmuga üldse tegeleda. Nii, et tuleb ikka uuesti minna ja otsida sügavam mets või minna päris üksi….

Teine päev

Mul oli laagris olemise kohta veel üks väär ettekujutus. Nimelt mulle tundus, et kui oleme metsas, siis peaks enamjaolt kõndima, sest mis me lõkke ääres niisama passime. Olime ka mõlemaks päevaks kokku leppinud nutivabaduses, millest me ka väikeste mööndustega kinni pidasime.

Mida sa siis teed metsas, kui sa ei käi, või ei näpi nutitelefoni? Tegelikult oli väga lahe, aeg lendas kiiresti, ja meeletult tore oli vahelduseks mitte kuhugi kiirustada ja lihtsalt olla – kuulata linnulaulu ja vaadelda loodust, lobiseda kaaslasega.

Lõkkeplatsi ääres oli nii mõnus, et me alustasime teise päeva matka palju hiljem, ja plaanitud 16 000 sammu asemel tegime 12 000 sammu.

Meie teise päeva plaan oli teha eelnenud päeva matkast lühem ring teises suunas. Matkasime Joaveskile, uudistasime vana hüdroelektrijaama ja liikusime mööda matkarada veelgi edasi Võsu poole. Taaskord nägime ääretult lummavaid vaateid ja radu.

Jagasin teiega seda pisut laisa ja mugava inimese kahepäevast matka Nõmmeveskil, ehk saate inspiratsiooni ja võtate nõuks juba sellel nädalavahetusel loodusega üheks saada, või kui mitte päris seda, siis natukenegi loodusele lähemale.