Meenutus Facebooki postitusest, mis sündis 2. veebruaril aastal 2014.

Täna hommikul tabas kõrv inetu pardipoja laulu, kus ta kaebles üksinduse üle. Oma laulus kõnetas ta loojat: oh, oleks siin maailmas kasvõi üksainus hing, kes tunneks minust rõõmu!

(Selgituseks niipalju, et ETV2 näitas vana vene multikat ja minu lapsed ninad vastu telerit vaatasid seda ainiti. Küsisin lastelt, et kas on kurb multikas. Kaspar vastas: jah, väga!)

Jäin mõttesse – kuivõrd kõnekas on lugu inetust pardipojast. Ja kui palju on neid pardipoegi mööda maailma laiali, kelle suurimaks sooviks on leida kedagi, kes just neist rõõmu tunneks. Tegelikkus on aga see, et me suhtleme oma lähedastega kasutades etteheitvat kõneviisi. Oma seisukohad teeme selgeks läbi eituste. Anname endast parima, et muuta neid ideaalseteks. Või, noh, see ehk on võimatu, aga kasvõi natukenegi rohkem meie endisugusteks.

Vaja oleks aga aktsepteerimist. Tõenäoliselt on meie ümber palju inimesi, keda me ei mõista, kes tunduvad meile kummalised või võõrad, kes suhtlevad ümbrusega teisiti. Miks mitte võtta neid inimesi enda elus kingitustena? Miks mitte vaadelda neid “kummalisi” nähtusi või käitumisi teistes inimestest kui võimalust avardada oma maailmavaadet. Olen päris kindel selles, et iga inimene on terve maailm, iga inimene on looja. Ärme siis anna rutakalt hinnanguid: rumal, laisk, saamatu, enesekeskne, kole jne. Tegemist on täiesti subjektiivsete hinnangutega. See on lihtsalt Sinu arvamus, mitte fakt.

Ühtepidi on see lugu eneseks kasvamisest, iseendani jõudmisest. Läbi elu, enese ja teiste aktsepteerimise märkame ühel heal päeval, et meie ümber on inimesi, kes tunnevad meist rõõmu ja kes näevad meis kaunist luike. Aga märka ise ka neid imeilusaid luikesid enda ümber ja tunne neist rõõmu