Jagan teiega kirjatööd, mis ilmus möödunud jõulude ajal Lääne-Virumaa Uudiste portaalis.

Kirjastuse Kuldnööbike looja Pamela Marani kohta võib kodulehelt lugeda: „Pamela oli 9-aastane, kui ta kirjutas oma päevikusse, et tahab saada kirjanikuks. Selleks ajaks oli selja taha jäänud neli aastat kogemust luuletaja ja näidendite looja ja lavastajana. Ta esitas tükke koos sõbrannaga naabrite uste taga ja pühapäevakoolis kiriku pastoraadis. Naabrid maksid talle sentides ja õuntes. Senini on teadmata, kas perfoomansite või nende lõppemise eest.“

„Kui see päev pole täna, siis see ei tule kunagi,“ ütles Pamela Maran 20 aastat pärast eelpool nimetatud päevikukannet ühel hommikul ärgates ja otsustas kirjutada oma esimese raamatu. Sellel ajal töötas ta Aqva Spa hotellis turundusjuhina.

Ja nii läks. Viis aastat tagas sündis kirjastus Kuldnööbike, mille alt on ilmunud Marani sulest kuus raamatut – nende hulgas rahva lemmikuteks kujunenud vanaemade ja vanaisade raamatud.

Millest räägib Marani uus raamat? Millised on tema egotaltsutamise kogemused? Millised projektid käsil ja mida ta Eesti elu juures muudaks? Sellest ja veel paljustki muust saab lugeda intervjuust Pamela Maraniga.

Pamela, enne kui raamatute juurde läheme, küsin: kuidas sa ennast ise tutvustaksid? Kes Sa oled?

Väga hea küsimus. Mõtlesin täna hommikul põrandaid pestes samale küsimusele. Korrutasin mõttes – kes ma olen, kes ma olen… Ma otsin seda vastust.

Kui mind on tituleeritud erinevates meediumites joogaõpetajaks, kirjanikuks, koolitajaks, ettevõtjaks jne, siis ma ei ole ühegagi neist päris nõus.

Sul ilmus äsja raamat „Luuüdini Paljas. Lood egost ja sisemisest valgusest.“ Milline on selle raamatu sündimise lugu, millest räägib?

Selles raamatus on minu viimase paari aasta lood, mida olen avaldanud Facebooki lehel Sleeping Yogini.

Ma kirjutan sellest, mis mu elus juhtub, aga läbi mõtestamise – miks ma reageerin asjadele nii, miks haavun, tunnen kurbust, raevu või põnevust.

Meie emotsioonide taga on selgeks õpitud reageerimisviisid, et elus optimaalselt ja võimalikult valutult hakkama saada. Nali seisneb selles, et kõik need õpitud maneerid põhjustavad kannatusi endale, aga ka teistele. Seega vaatan oma elujuhtumeid justkui spektaaklit, mis õpetab neid maneere läbi nägema, kuid samal ajal on olnud ka lugejatele vaatevälja avardamiseks. Et „aa, ma ju teen ka nii!“.

Me õpime läbi kogemuse, seega ei saa liigitada ühtegi sündmust valeks. See on kogu nende lugude nn õpetus: elage, elage, kogege, kogege maksimaalselt. Aga nähke läbi, kuidas mõistuse sõrm viibutab su poole, kui sa oled midagi justkui „halvasti“ teinud ja tea, et tegelikult „halba“ pole olemas.

Kas Sul on mõni näide – vahva juhtum – enda elust, kuidas ego salakavalust sisemise valgusega läbi nägid?

Mitu kuud tagasi sai lepitud vana peika ja paari sõbraga jõuluistumine kokku. Küll aga pole me peikaga enam väga suhelnud ja oleme triivinud teineteisest kaugele. Samas armastus on alles.

Kutt küsis mult mõni päev enne üritust, kas ta võiks tulla varem kohale, et aidata istumiseks ette valmistuda. Kui teadlikkust pole, siis laseb ego oma vana plaati – ta hoiab südant suletuna ehk tegelikke tundeid mingite põhjenduste taga varjul. Nii tuli ka mult: „Ei, pole vaja, ära näe vaeva. Kõik on kontrolli all. Suur osa tööst on nagunii tehtud, kui sa kohale jõuad,“ ja kõik see tugeva naise jutt.

Mis selle teksti taga tegelikult oli? Selle taga oli suur soov, et ta tuleks – et saaksime temaga veel viimast korda rõõmus ja rahus olla. Aga ego on haavatud vanadest haigetsaamistest. Ühest küljest lükkab ta armastust kui potentsiaalset valuallikat eemale, teisest küljest tahab ego ka teist tõestama panna, et teine ikka armastab. Ego tahab, et see teine käiks peale: „Ei, ma ikka tulen, sest ma ju nii väga tahan sinuga koos olla, oi, ära ole tagasihoidlik, ma olen superkangelane, kes tuleb ja päästab su.

“Vaatasin need küljed läbi ja kirjutasin kutile, et tead, tegelikult ma väga soovin, et tuleksid ja mul oleks hea meel sinuga enne teisi natuke ka omavahel olla.

See on südame avamine aga see ei ole mitte kunagi lihtne. Oleme harjunud, et kui ütlesime, mida tegelikult tunneme, siis saime selle eest hoopis sildi „vale“, „Sa kujutad asju ette!“, „Sa reageerid üle!“, „Kuidas sa võid üldse nii mõelda?“.

Ego loob selliste sündmuste puhul kaitse, kuna südame avamine ning selle valeks tembeldamine on niivõrd valulik. Ego – kes on küll rumal – püüab kaitsta, et me seda valu rohkem ei tunneks. Sobivad ignoreerimine, vältimine, põhjendused, süüdistamised jne.

Kuidas Sina seda näed, kuidas teha vahet, kas sinuga räägib ego või sisetunne, mida samuti soovitatakse kuulata?

Egol on sõnad. Armastusel ja sisemisel valgusel neid pole. Kui me oleme kogu elu veetnud sõnades, siis on loomulik, et ego räägib pidevalt. See, mis jälgib ego jutte, on kõrgem teadlikkus. Kõrgemal teadlikkusel puudub igasugune hinnang egole. Ta lihtsalt näeb seda. Kõrgema teadlikkusega pidevas kontaktis olemine ei tähenda, et meie inimlikkus kaoks. Me jääme ikka inimesteks, aga kõrgem teadlikkus istub justkui kinosaalis ja vaatab pealt, mis seebiooperit see Pamela Maran siis täna küll korraldab. Elust saab spektaakel. Kuna see kõik on mäng, siis seda enam saab suureneda armastuse osakaalu – sa pole enam mõistuslikult enam neis eludraamades kinni. Kui lased lahti ja istud publiku sekka, on saalis rohkem ruumi armastusele.

2016. aasta detsembris ilmus Sinu esimene raamat „Hullult head valge suhkruta magustoidud“ – selle raamatuga panid aluse kirjastusele Kuldnööbike. Mis on selle viie aasta jooksul olnud kõige raskem moment ettevõtlusega? Mida sellest õppisid?

Raskeid momente vist pole olnud, küll aga on olnud raskeid ülesandeid – näiteks raamatu edu ennustamine.

Raamatuid antakse välja enamasti enne jõule. Pead tellima piisava koguse, et raamatud enne jõulumüük otsa ei saaks. Ja kui saavad, siis on lootusetult hilja, et trükikoda jõuaks uue laari peale toota. Lisaks on väiksema lisakoguse tellimine tunduvalt kallim. Samuti on oht, et ennustatud edu jääb saabumata ja lattu jääb tohutu hunnik raamatuid vedelema.

Ilmselt kogenud kirjastajad ei pane selliste asjadega mööda, minul aga on seda korduvalt juhtunud nii ühte- kui teistpidi.

Teine probleem on minu jaoks see, et ma ei ole müügi-, vaid loomeinimene. Mulle ei meeldi klohmida ustel ja skandeerida, et rääkige minust, mul on uus ja vapustav raamat. Ma teen pressiteateid teatava vastumeelsusega, sest mulle ei meeldi enesemüük.

Ma unistan sellest, et oleks tiim, kes tegeleb tehnilise poolega, et mina saaksin puhtalt loominguga tegeleda. Paraku pole ma ka äriinimene, seepärast on mul oma ettevõtte väikese käibega hirm inimesi palgata.Ilmselt on mul vaja natuke veel kogeda, et nendes asjades adekvaatsete lahendusteni jõuda.

Aga kõige joovastavam hetk?

Ma olen vist see, kes naudib rohkem protsessi. Tore on küll uut raamatut käes hoida, aga see kulgemine raamatuni on isegi toredam. Hea meelega teeks ja teeks ja teeks raamatuid ning kõik, mis tuleb pärast seda, oleks kellegi teise mure.

Mida soovitad algajale kirjanikule? Kirjastajale? Ettevõtjale?
Kirjanikule – hakka kirjutama KOHE. Kirjanik on see, kes kirjutab. Kui sa unistad sellest, siis oled sa unistaja.

Ettevõtjale – julge teha kulutusi, sest ilma nendete ei saa tulla ka tulusid.

Sind Rakveres tuntakse ka kui joogaõpetajana, mis sai joogastuudio Kookonist? Kas joogaga tegeled endiselt, mida jooga Sulle annab?

Kookoni stuudiod Tallinnas ja Rakveres panin kinni esimese karantiini ajal. Nagu raamatute puhul – ma armastasin õpetada, aga mitte stuudioäri teha.Jooga on ühendus – praktiseerin ühenduses olemist iga päev. See on ka see, et küsin endalt, kes ma olen või märkan seda, millist selgeks õpitud sousti ma oma lähedastele räägin selleks, et oma tegelikke tundeid kaitsta.Kuid asanaid ehk poose teen ma ka aeg-ajalt. Siis, kui ma TUNNEN nii. Mida see mulle annab? Ma ei tea.

Millised põnevad projektid, tööd ja tegemised Sul veel käsil on?

Ajakirjad tulevad! Põnevad ja huvitavad. Millised? Paari kuu pärast selgub. Lisaks küpseb tasapisi üks raamatuidee.

Püüan hoida elutempo võimalikult rahulikuna ja tegevusi võimalikult vähe, et teha asju korralikult ja pühendunult. Olen üle saanud tõmblemisest ja vajadusest igal pool korrutada, kui kiire mul on ja kui palju asju mul on käsil.

Reaalselt on mul vähe asju käsil, ma molutan üsna palju, aga selleks, et kui teha, siis teha VÄGEVALT.

Kui Sa saaksid meie Eestis midagi muuta, siis mis see oleks ja miks?

Mitte midagi ei muudaks. Kui sa saad võime, et liigutada mägesid, siis sa saad aru, miks need mäed üleüldse just selle koha peal on.Ja teine tsitaat Arvo Pärdilt: „Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma olen teinud, siis on sellest juba küll.“Aamen!

Mis on 2021. aasta kõige suurem õppetund või taipamine sinu jaoks?

Mitte lukustada oma südant, kui on valus. Kirjutasin ümber suhtumised, mida olin terve elu kaasa vedanud. Kui keegi teeb haiget, siis sellest, et tema süda on kinni… aga kui sul on sellest valus, siis sa võid samuti südame kinni panna. Aga võid ka tunnistada, et süda on valus, sest ta armastab nii palju. Kui keskendud sellele viimasele, siis iga valu avardab seda armastust veel rohkem. „Mul on valus, sest ma armastan nii palju. Ma olen mõtetes valusates sündmustes, sest ma armastan nii palju.“ Kõik sellised fookuse muudatused laiendasid armastustunnet, ka lahkuminekutes ja isegi surma puhul, veel rohkem.

Õppisin mõistma, kaasa tundma, armastama, armastuses olema. Kui selle jaoks oli vaja sel aastal üle poole ajast viibida valus, siis olgu… ma teeks seda uuesti. Kuid selles valus oli alati valgus. Valgus, et kõik, mida ma tunnen, on lubatud ja on sellest, et ma armastan võib-olla rohkemgi kui keegi hoomata suudab.