Armsad sõbrad, palun jagage minuga oma lugusid paradigmade tõusude ja vaatenurga muutuste kohta.

Mida ma täpsemalt silmas pean? Oled sa oma elus avastanud, et märkamatult on mingi konkreetne seiskoht ajas muutunud? Aastaid tagasi mõtlesid nii, aga nüüd ristivastupidi? Tasahilju on vaatenurk mingile valdkonnale muutunud? Või ka kiired mõistmise nihked?

Näiteks nii nagu minul juhtus veganlusega?

Tänaseks juba kümmekond aastata tagasi sain tuttavaks oma hea sõbrannaga, kes oli siis ja on ka praegu vegan. Mind on alati veidi „out of meinstream“ inimesed kütkestanud, nii ka tema, kuigi ma ei jaganud ega mõistnud päriselt tema põhimõtteid toitumisest. Tõele aru andes, esimese hooga, ma isegi ei saanud aru täpsemalt, et mis see veganlus on. See vähene, millest aru sain, oli see, et süüakse ainult taimi ja ka vanaema kootud villased sokid on out. Kuivõrd normaalne see,  minu arvates oli? Kindlasti tundus see mulle vägagi äärmuslik – pealegi, ilma loomseta polnud minu meelest ju võimalik üldse süüa teha – vähemalt maitsvat mitte.

10 aasta jooksul, tilk tilga haaval, on minuni jõudnud hulganisti infot toitumise, loomakaitse, inimeseks olemise ja palju muude teemade osas, mõistagi ka veganlusest.

Ma ei tea täpselt, millal see arusaamine tekkis – millal oli puzzle tükk tüki haaval nii suureks muutunud, et nägin suuremat visiooni – aga täna ei ole vegan olemine minu jaoks mitte midagi imelikku. Ma ei tea, kuidas praegu, aga veel mõned aastad tagasi isegi Tervise Arengu Instituut nimetas oma dokumentatsioonides veganlust piiratud toitumise vormiks.

Kes vähegi on viitsinud teemasse süveneda, siis taimetoidupõhine toit on kõike muud kui piiratud. „Aga B12,“ – küsid sa. Kinnitan sulle, et viinerites ja friikartulites ka kindlasti B12 pole.”

Ei, ma pole vegan – vähemalt mitte 100protsendiline – aga ma mõistan nende seiskohti ja väärtushinnanguid. Olen neist paljud omaks võtnud. Võin iga kell argumenteerida selle üle, et kas hiigelfarmides pisikestest kastikestes – kus loom end ringigi keerata ei saa –  toodetud sealiha on midagi sellist, mida inimesed peaksid tegema ja kas selline liha on sinu kehale kasulik, või kuivõrd eetiline on toota sulgu hingi selleks, et neid toita, süstida antibiootikumidega, tappa.

Või siis puurikanad, kes samal ajal munedes nokivad üksteisel ihu verele ja silmi välja? Kui sa näeks neid kanu, kelle seest munad tulevad, sul läheks nagunii muna isu üle…

Ma olen need teemad aastatega läbi mõelnud, läbi analüüsinud ja tunnetanud. Esimese hooga ehk mõistus tõrgub isegi infot vastu võtmast, kas tõesti on inimene midagi nii võigast loonud? Aga kui otsustada uurida ja süvitsi minna, siis info, kuidas loomi peetakse, kuidas toitu tehakse, mida toiduained poes sisaldavad, on kõik interneti avarustes kätte saadav. Vaja on vaid uudishimu ja mõtlemise oskust.

Arvan, et toit on maailma kõige suurem vandenõu inimkonna vastu. See lause ei käi nüüd loomade tootmise kohta, vaid kogu toidu kohta, mida inimesed oma kehasse panevad. Suur osa poelettidel olevast toidust ei ole söödav. Me kõik teame seda, aga paljud ei teadvusta. Ka mina tean, aga ikkagi satub mu toidulauale toitu, mida ei tohiks toiduks nimetada.

Niisiis kutsun üles suurt pilti vaatama!  Aga ka jagama lugusid, mille suhtes sinul on silmad avanenud nii, et tekib see ahaa moment: aa, nüüd ma saan aru küll!