Veeprotseduurid – vaimne praktika nr 2

Foto: Meie pere trotsib supeldes suve lõppu – Karepal.

☝ Veel kaks aastat tagasi olin ma totaalne külmavares: suviti ma ujumas käia ei saanud, sest vesi tundus mulle ikka ja jälle liiga külm. Ka ujulas sobis mulle ainult laste basseinis mulistada. Üleüldse oli mul vahetpidamata külm – nii toas kui õues.

Siis aga sattusin nägema kusagil online-meedia lehtedel artiklit, mis rääkis Wim Hoffiga (alias Jäämees) tehtud teaduskatsest, mille käigus jälgiti, kuidas vaatamata jäisele veele, säilitas ta katsealusena kehatemperatuuri. Eks ma ikka enne olin ka kuulnud, et karastamine on tervisele hea, ent too artikkel suunas mind Wimi kohta lisa uurima.

Ühes videos ta rääkis, et lapsena oli ärevik, ning et just külm vesi aitas tal sellest probleemist vabaneda.

☝6. veebruaril 2020 algas ka minu karastamise teekond. Külma dušši toime oli minu jaoks sedavõrd värskendav, et ei möödu sellest ajast päevagi, mil ma hommikust veeprotseduuri külma vee all ei lõpeta. Mõistus klaarim ja vaim virgem!

Lisaks eelnevale on ilmnenud minu jaoks veel üks väga kasulik aspekt – ma ei karda enam külma. Eile käisime Karepal ujumas, autotermomeeter näitas välitemperatuuriks 15 kraadi. Ega vesigi enam üle mõistuse soe ei olnud. Käisin vees kaks korda, ei mingisugust lõdisemist või ebamugavust, ja mõtlesin: „,Jess, minuga saab juba asju teha!“

Kui tõtt tunnistada, siis minu unistus on lõpuks jõuda nö jääauku – olen poolel teel. Nagu mulle ka mulje on jäänud, siis talisuplus on muutunud äärmiselt populaarseks rahvaspordiks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s