Mul oli mõned päevad tagasi sünnipäev  Ütlen ausalt, et nii hästi kui praegu, pole minu käsi varem käinud. Ehk on see sellest, et tunnen end nüüd tõeliselt iseseisva ja täiskasvanud inimesena? Sellest tundest ajendatuna panin sünnipäeva päeval kirja ka mõned mõtted.

NB! Foto tegin sellel suvel Urvaste iidse tamme all – mulle tundub, et see sobib suurepäraselt illustreerimaks minu meeleolusid ja mõtteid sünnipäeval 

… teist korda sündinud, nukkumisprotsessis tõugust liblikaks saanud…

Sel puhul on sobilik deklareerida:

Mina olen oma ILMARUUMI VALITSEJA, oma ELU CEO – ja minu reaalsuses kehtivad minu reeglid. Ma olen vaba ja iseseisev inimene, kes elab oma tõekspidamiste järgi.

1. Mina vastutan oma elu eest ise, ega pane süüd sinu õlgadele.

Mul on nii hea meel, et ma saan oma elus toimuva eest ise vastutada – ma ei pea vaatama kellegi teise otsa ja ootama, et ta ütleks, mida ma peaks tegema, sest mu enda sisemine kompass töötab suurepäraselt. Muidugi on palju, mida ma ei tea, aga ma oskan leida asjakohast informatsiooni, aga ka nõuandjaid ning siis enda jaoks sobiva välja filtreerida.

Minu reaalsuses ei eksisteeri vigu – kõik on vaid võimalus kogeda elu. See, mida paljud nimetavad läbikukkumiseks, on minu jaoks õppetund – kukkudes tõusen ja tean, et pean oma tegevuses midagi muutma, kui soovin jõuda meelepärase tulemuseni.

Iseseisva inimesena ei pea ma ka süüdistama teisi inimesi, kui ma pole osanud ise endale luua meelepärast elu. Ma tean, et kõik on minu enda kätes, meeltes, südames.  Ka siis kui mu teele satuvad ebamugavad persoonid ja juhtumised, suhtun ma neisse kui õpetajatesse ja mõistan, et nemad tutvustavad mulle mind ennast.

Sama kehtib minu füüsilise väljenduse kohta. Ma lähtun sellest, et mu keha on täiuslik selleks, et  teostada oma kõrgemaid eesmärke siin maapeal. Minu keha, hinge tempel, on minu vastutusalas – ainult mina saan hoida seda terve ja elujõulisena toites seda puhta toidu ja veega, elujaatavate mõtetega ja piisavalt sportliku eluviisiga. Kui ma peaks kokku puutuma haigusega, siis ma olen tänulik, sest haigusseisund on minu targa keha märguanne mulle, et olen oma mõtete-tegudega valel teel ning ma pean muutma kurssi.

Mul elufilosoofia ütleb: kõik juhtub minu jaoks, mitte minuga.

2. Ma austan ja aktsepteerin enda ja teiste elu ja teekonda – see on püha ja puutumatu.

Mulle meeldib mõelda, et elu on kingitus, mis meile antakse ajutiselt kasutada. Inimese ülesanne on seda rikastada oma olemasoluga, aga ka annetega, mida ta kehastudes kaasa pakkis ja mida ta plaanis teistega jagada.

Usun, et igal ühel on siin oma asi ajada ja mitte kellelgi ei ole õigus sekkuda meelevaldselt teise inimese ellu. Mina, nii nagu ka iga teine „mina“, ei tea, mis ülesandega, keegi toimetab ja mis selle suurem eesmärk on. Seega suhetes teiste inimestega, ka pereliikmetega,  lähtun sellest, et igal ühel on oma tee ja oma elu ning ma ei püüa teiste eest elada.

Minu enda elu fookuses olen ma ise ja kavatsen elada oma elu täispotentsiaalil minu parima võimaliku minana – julgustan seda tegema ka teisi.  See on minu missioon.

Ma soovin südamest, et iga inimene oleks ühenduses oma kõrgema potentsiaaliga ja tunneks end oma elu loojana.