Minu tädi suri.

Olen ikka öelnud, et elu on mind hoidnud, ma pole pidanud kuigi palju seisma surmaga silmitsi. Täiskasvanu ea olulisim jääb poole kümnendi taha, mil lahkus minu isa.  

Toona ja nüüdki oma tädi surnukeha lähistel seistes, teda silmitsedes, tundsin enda sees sügavalt kui oluline ja püha protsess on siit ilmast lahkumine.  Üleminek nähtavast nähtamatusse.

Seisin seal ja kogesin kõike hõlmavat austust selle naise vastu, keda täiskasvanud eas kindlasti liiga vähe kohtasin– nagu suguvõsades kombeks, kohtutakse vaid pulmades ja matustel. Austus aga ka aukartus elu ja selle suuruse vastu. Sünd ja surm – algus ja lõpp, lootes ja uskudes, et surres me sünnime uuele elule või siis naaseme koju tagasi, kuidas kellelegi meeldib uskuda.

Austuse kõrval tundsin tibake ka kahetsust. Kahetsust, et ma ei teadnudki, millest ta oma eluajal mõtles, mida kalliks ja tähtsaks pidas, kuidas maailma tajus, millised olid tema suurimad õppetunnid ja taipamised elust-olust, meestest, suhetest, perekonnast, inimeseks olemisest.

Ta oleks nagu mulle vastu kõnelenud: jaa, inimesed räägivad endast liiga vähe. Me ei söanda teise inimese sügavusse piiluda, ka enda omasse mitte. Ja nii me vaikime. Vaikime ja viime saladused hauda kaasa.

Tädi tundus seal kirstus nii rahulolev ja ilus, kuigi ta ei näinud enda moodi välja. Mälupildid ühistest koosveedetud hetkedest triivisid meeltes – jah, ta oli hea inimene, ilus hing. Kutsusin teda lapsena Tälliks, ta oli mulle oluline inimene. Kuigi alles nüüd kui kirstu veerel seistes tõusis teadlikku meelde arusaamine, et ega lihtne ta elu ilmselgelt ei olnud. Kuivõrd me üldse suudame näha lisaks iseenda kannatustele ka teise valu? Iseenda arusaamade kõrval mõista, et teisel inimesel võivad olla sootuks teised arusaamad? Pole ju päevagi kõndinud kellegi teise kingades….Nii mõistad, kui oluline on kaastunne, empaatia, märkamine, heatahtlikkus….. Ahh, kuidas tahaks küsida: kuidas sa ennast tunned?

Teate, mulle meenuvad tädipoja sügavad ja kurvad ent üleni headust täis silmad, kui ta mulle ja mu õele silma vaatas ja küsis, kuidas teil läheb, kuidas ema vastu peab. See oli nii siiras ja liigutav, et mul vaid meenutus sellest toob pisarad taas mööda põski voolama. 

Tema ema on läinud… ja ta märkab küsida… 

Minu ema toimetab õnneks elusa ja tervena Hiiumaal.  ….  ja mina olen ema – kolmele inimesele. Emadus ja kogu elu asetub  hoopis teistsugusesse konteksti kui seisad lahkunu kõrval ja mõistad, et ühel hetkel ei saa sa enam midagi muuta.

Kas te olete mõelnud, et mida teie lapsed teie matustel teie kohta räägivad? Mida inimesed mäletavad teist, kui teid enam ei ole. Milline inimene te olite? Kuidas teie elu teisi inimesi mõjutas? Milline pärand teist maha jääb? Kuidas ja milliste reeglite järgi te tahate elada oma elu? Millises meeleseisundis ja füüsilises seisundis te soovite surra? 

Ja mis samme te nüüd edasi ette võtate, kui neile küsimustele vastate?