Anne Nõgu: minust pidi saama filmidirektor

“Anne on aastakümneid olnud Rakvere üks edumeelsemaid ettevõtjaid. Suure südamega, kunsti ja loovuse toetaja ja kultuurisündmuste korraldaja. Koolijuht ja tubli ema. Usun, et just kooli ja lasteaia pidamisse on ta pannud suurema osa oma energiast ja hingest. Seda on näha ja tunda.”

Just neid sõnu kasutab Rakvere linnapea Marko Torm kui iseloomustab Rakvere Eragümnaasiumi loojat, nii maakonna kui Rakvere linna kõrgeima tunnustuse kavaler – teenetemärkide omanikku Anne Nõgu.

Selle vägeva naise eestvedada on Eesti vanim erakool, lasteaed, kohvik, hotell. Lisaks sellele on ta ka poliitiliselt aktiivne, nõustab teisi koole, õpetab ja juhendab.

Kuidas ta ometi jõuab? Milline on olnud tema teekond? Miks ta seda teeb? Esistasime need küsimused Anne Nõgule ja rõõmuga jagame neid ka teiega.

Kelleks tahtsid lapsena saada?

Mul ei olnud lapsepõlves  suurt unistust nagu näiteks oli ühel minu tuttaval matemaatika õpetajal. Ta teadis juba teises klassis, et temast saab õpetaja. Küll aga mäletan, et tundsin suurt huvi meditsiini ja muusika vastu.

Kooli ajal  tegelesin aktiivselt Rakvere filmiklubis. Mul oli suur soov minna õppima Moskva Kinometograafia Instituuti filmimajandust. Minust oleks saanud filmidirektor, tänapäevases keeles filmi produtsent.

Peale keskkooli kandideerisingi ühele tol ajal  liiduvabariigi antud kohale. Eksamid sain teha Tartu ülikooli majandusteaduskonna juures.  Käisin ka ise Moskvas instituudiga tutvumas. Kandideerisin paar korda, aga ma ei osutunud valituks.

Kõik see andis mulle väga palju kogemust ja ka äratundmist, et see ei  ole siiski  minu tee. Kui proovid ja proovid ning  sul ei õnnestu kogu pingutuse juures eesmärki saavutada, siis tuleb endale öelda stop.  Usalda oma saatust, juu tal on sinu jaoks varuks midagi muud.

Mida õppima läksid?

 Alustasin õpinguid Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas, rahanduse ja krediidi erialal. Tundsin vajadust omandada kõrgharidus ja õppisin ka oma ema-isa rõõmuks. Ma ei saanud küll oma soovitud eriala, kuid oli vaja omandada haridus.

Tagant järgi oma elule mõeldes olen õnnelik, et kõik mu valikud ja otsused viisid mind selleni, et olen tagasi Rakveres ja saanud teha siin seda, mis on olnud mulle elus oluline ja südamelähedane. Olen leidnud siit  häid kolleege ja teekaaslasi.

Milline oli Sinu esimene töökoht? Ma olen pärit pedagoogi perest, mu ema oli lasteaia kasvataja. Tema kõrval hakkasin väga varakult tööl käima. Esimese võimaluse andis ema mulle siis, kui olin 15-aastane ja sain tööd sanitarina ehk söögitädina. Pesin nõusid, koristasin rühma, abistasin kasvatajat. Töötasin koolivaheaegadel ja suvel. Ema töötas hiljem ka lasteaia juhatajana ja tema kõrval töötades õppisin mõistma, et juhina on vaja läbi teha kõik ametid, et aru saada, mida ja palju nõuda kollektiivilt. Juhi töö on raske ja tänamatu, nägin seda ema kõrvalt. Tema soovis paraku, et ma kunagi juhiametit ei peaks pidama.

Milline on Sinu tee ettevõtjaks?

Keskkoolis ja ülikoolis käies ei osanud minu põlvkond unes ka näha, et saabub selline aeg, nagu saabus 80ndate lõpus. Me keegi ei mõelnud sellisele ametile nagu ettevõtja, see oli välistatud.

 Sellest ühiskonnast, kus tulime, ei eristunud koolid üksteisest. Samal ajal jõudis Eestisse palju infot erinevat voolude kohta maailmas. Ja nii oli meil suur rõõm ja õnn leida oma tee läbi waldorfpedagoogika. Olen tänaseks kogenud ja veendunud,  et see on kõige rohkem lapse arengut toetav ja arvestav pedagoogiline suund.

Minult on nii palju küsitud, et miks valisime just erakooli tee.  Ilmselt tulenes see ka sellest, et muutused ühiskonnas andsid  hea võimaluse teha ise, otsustada ise ja tuli ka vastutada ise.

Ma ei taha kritiseerida, kui näen, et mõni asi on halvasti või valesti.  Pigem küsin alati endalt: kas ma ise suudaksin paremini teha?

 Ma arvan, et selliseid hoiakuid võiksid inimestel rohkem olla. Eestlastena oleme ikka väga kriitilised teineteise suhtes, kohe kirjutame Facebookis kui midagi ei meeldi, aga tule proovi ise neid nõusid pesta,  köögis süüa teha,  koolis lapsi õpetada või kasvataja ametit pidada…

Aga Art Cafe ja Art Hotel?

Kui rääkida ettevõtlusest toitlustuse alal, siis pean ütlema, et ka need asutused on minu jaoks kui  õppeasutused.

Olen jäänud noorte inimeste õpetamise juurde. Annan alati võimaluse praktikantidele. Me õpime ettevõttes tööd tegema, töösuhteid hoidma, õpime arusaama majandusmehhanismidest. Pean kahjuks mainima, et teoorias võivad nad ju tublid olla, aga elu on midagi muud. Kurb on see, et õpitud erialal tööle minnakse harva, kuigi on aastaid kulutatud riigiraha, oma aega ja ootused palganumbrile on  noortel ebareaalselt suured. Ei nähta seost oma töö ja sissetuleku vahel.

Miks sa seda kõike teed?

Ma olen õnneliku saatusega inimene, sest olen tundnud ära oma tee. See on olnud mulle suur õppimine ja eneseareng, õppimine koos teistega ja teiste õpetamine.

Igal hommikul lähen rõõmuga tööle ja ootan põnevusega, mida see päev nüüd mulle toob. Raskuseid on igas päevas, aga ilma raskusteta pole ka arengut.

Rõõmu ja edu on siiski rohkem. See annabki lootust, optimismi ja hea enesetunde päeva lõpuks.

Millised on Sinu suurimad töövõidud?

Minu suurimad õnnestumised ja töövõidud on seotud  ikka kooli ja  õpilastega.

 Mõistan ja seisan rohkem nende poolel, kes vajavad abi ja tuge. See on minu loomuses.

Kooli töös tuleb ette ka olukordi, kus alati kõik ei õnnestu. Ikka tuleb ette tagasilööke –  keegi jätab kooli pooleli, hea kolleeg peab perekondlikel põhjustel koolist lahkuma, muutused poliitmaastikul.

Oma suurimaks töövõiduks pean ikka seda, et kool on leidnud  28 aastaga oma koha Rakvere koolivõrgus, leidnud oma lapsevanemad, oma õpilased, õpetajad, et me oleme pea 30 aastaga üles ehitanud haridusasutused, kus lapsed saavad käia lasteaiast kuni keskkoolini. Lisaks veel muusika,- kunsti- ja balletikool.

Milline on praegu haridusvaldkonnas suurem valukoht?

Minu meelest arvestatakse vähe sellega, et laste suutlikkus ja võimekus õppida on erinev. Meil käib võistu õppimine, konkurentsis püsimine, peame tegema järjest paremaid tulemusi – see kõik tuleb laste  vaimse tervise arvelt. Hiljutine statistikaameti uuring  TAI kooliõpilaste tervisekäitumise kohta näitab, et koolikiusamine on küll vähenenud, kuid meie õpilaste vaimse tervise näitaja on aastast aastasse Euroopa Liidu kõrgeim. See on  paraku suur  probleem nii õpilaste kui ka täiskasvanute seas kogu ühiskonnas.

Mida saaksid koolid teha?

Väga tähtis on koolikeskkond, koolimiljöö. Kui palju ja millist huvitegevust saame pakkuda? Millised on tugisüsteemid koolis? Kuidas on suhted kaasõpilaste ja õpetajatega? Kas me õpime ainult hinnetele või õpiksime hinneteta koolis? Kas arvestame edu ühtsete standardite järgi või arvestame individuaalseid võimeid? Siin on palju ära teha haridusasutustel, et need kohutavad näitajad ei suureneks.

On selge, et õpilased peavad õppides  pingutama. Ilma pingutuseta ei tule edu. Kes on võimekamad, peavadki leidma võimalusi edasi õppida eriala koolides. Aga tipus on inimesi alati vähem. Ma ei arva, et kõiki lapsi saab ühe mõõdupuu järgi hinnata ja mõõta. Koolis käimine peab olema rõõm ja ka õpilane peab tahtma igal hommikul rõõmuga kooli tulla ja tundma, et ta on seal oodatud, isegi siis kui kodutöö on jäänud tegemata.

Millised kolm soovitust annad sa esimesse klassi astuva lapse vanematele?

Usalda kooli, usalda õpetajat ja usalda oma last.

Tähtis on see, et pere koos on otsustanud, millisesse kooli laps läheb. Lapsevanem võtab ju  endale ka koolis käimise kohustuse. Seda me oma vanematega harjutamegi: palun käi klassikoosolekutel, palun käi oma laste üritustel, palun mine kaasa klassijuhatajaga väljasõitudele kui ta sind kutsub jne.

Usun inimese tahte jõusse. Ei ole olemas vabandusi: ma ei jõudnud,ma ei saanud, mind ei lastud tulla jne. – sinu tahe on olnud liiga väike, et seda soovida! Ainult taha ja kõik on võimalik!

Artikkel ilumus ajakirjas MinuAeg, mille väljaandja on Kroonikeskus
Teostus Ajakirjastus OÜ

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s