Elamus nr 2. Väisasime perega Bastionikäike

20170917_142935

Juba aastaid plaanisin väisata Tallinna vanalinna salapäraseid maa-aluseid käike. Ajaloohuviline nagu ma olen! Paraku jäi aga mõte ikka ja jälle teoks tegemata. Küll on aga tore, et enesele nüüd see va väljakutse sai esitatud.

Nii siis korraldasime perega pühapäeval, 17. septembril 53 elamusest juba teise sündmuse ja käisime tutvumas bastionikäikudega.

Mida tarka teada sain? Need nn bastionikäigud on osa ajaloolistest kaitserajatistest, mida tänapäeval haldab Tallinna Linnamuuseum, ja need toimivadki muuseumina. Pealegi väga huvitavana!

Käikudesse pääseb Kiek in de Kök tornist (kaitsetorn 15. sajandist) ja vaid giidi saatel. Oluline on ette helistada ja uurida, mis kell, mis keelne ekskursioon algab ja aeg broneerida.

Vastuvõtulauas teadis lahke proua rääkida, et kõige rohkem on neil siiski soomlastest külastajaid,  ekskursioone tehakse päevas kõige rohkem aga inglise keeles. Eestlaste osakaal on väike, peamiselt käivad koolilapsed ekskursioonidena ja ka perekondasid tuleb ette. Miks eestlasi vähe, ei teadnud ta arvata. Pilet hind ilmselt põhjuseks pole, see oli minu meelest arvestades elamust pigem soodne – perepileti eest lunastasime 17 eurot.

Ekskursioon algas 10 minutit vältava multifilmiga, kus Ülemiste vanake jutustas linna ajaloost. Ka minu 6- ja 10aastane vaatasid põnevusega. Eneselegi kulus ajaloo lühimeenutus marjaks ära. Näiteks faktid, et taanlased olid Tallinna esimesed vallutajad ja et Taani lipu ajalugu sai just meie praegusest pealinnast alguse, vajasid igal juhul värskendamast.

(Legendi kohaselt kukkus ajal, kui Taani kuningas Valdemar II Võitja sõdis Tallinnas Lindanise linnuse lähedal eestlastega, lipp 15. juunil 1219 taevast alla, mille tõttu taanlased võitsid lahingu.)

Käikudes on temperatuur stabiilselt ca 10 kraadi, õnneks olime kõik mõistlikult rõivastunud ja külm nahavahel maa-alust seiklust ei takistanud. See sama 10 kraadi on põhjuseks, miks käigud nõukogude aja lõpus ja praeguse vabariigi alguses meelitas ligi kodutuid. Ekspositsiooni kaudu saimegi tutvuda viimase kodutuga, kes sunniti lahkuma 2000 alguses, seinal oli koguni pilt sellest mehest (selle kodaniku nime enam ei mäleta).

Punkarite ajastust ma ise paraku osa ei ole saanud, olin tol ajal laps alles, ent just 80ndatel oli käigud punkarite kogunemise- ja pelgupaikadeks. Miilitsatele ju punkarid oma “ebakorrektse” välimuse pärast ei meeldinud, rääkimata “nõukogude vastasest” käitumisest. Igal juhul tekkis ekskursiooni vältel mõte, et peaks rohkem uurima selle ajastu kohta. Seda enam, et Rakverest on pärit paljud tolleaegsed esipunkarid 🙂

Ka sõjaaegsed väljapanekud  olid kõnekad. Ei mäleta, et ise oleks pidanud koolis gaasimaski ajapeale pähe tõmbama, kuid samas on õrn mälestus nendest olemas ja kindel teadmine, et käes olen hoidnud.  Rääkides II maailmasõjast, siis gaasimaskid on kindlasti kujutluspildil. Samas polnud varajasemalt mõelnud, milleks need toona olid. Giid selgitas, et kardeti gaasirünnakuid, mida II maailmasõja aegu küll enam ei kasutatud, kuid seevastu I maailmasõja käigus palju õudu külvas.

Käikudes kohtusime veel ka kummitusega, müütiliste lastega, Katariina II käsul kinni müüritud vangiga ja tutvusime luureseadeldistega ja paekivi omadustega. (Igaks petteks mainin, et ma pole siiski päris kindel, et kas see tõesti ikka oli Katariina II, kelle käsul see vaene mees 6 aastat müüri sees elus hoiti)

Mis osa, millal renoveeriti? Need aastad läksid minust paraku mööda ja need jätan mainimata. Kui keegi lugejatest teab sellest midagi, siis võib lahkelt kommenteerida, sest ka käikude renoveerimise lugu oli väga põnev! Seega soovitan käike külastada ja ajalugu meenutada!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s