On veidi kummastav alustada oma kirjatükki meenutades aega, mil olin 19 aastane: klubi-hiidlased tavatsesid siis käia pidutsemas paljude teiste kohtade kõrval ka Võsul Seitsmendas Taevas. Mina aga sattusin sinna päris esimest korda alles nüüd, paarkümmend aastat hiljem, möödunud laupäeval.

Veidi enne südaööd klubi ukse taha jõudes, oli selge, et pidu tuleb meeleolukas. Ukse taga oli järjekord ja rahvast lasti sisse kahes rivis.

Klubiseltskond oli kirju. Näha oli nooremaid ja vanemaid, säravamaid ja vähem märgatavaid tegijaid. Kes tantsis, kes veetis aega baarileti ääres napsujärjekorras. Klubimaailmas pole viimase paari kümnendiga kuigi palju muutunud. Välja arvatud see, et Must Q oli antud kontekstis asendunud Viie Miinusega ja Insomnia on saanud nö uue kuue.

Ma polnud ikka väga ammu klubitanud, samas ei saa öelda, et oleksin seda oma elus vähe teinud. On olnud koguni periood, kus nädalas sai väljas käidud igal kolmapäeval, reedel ja laupäeval. Ja mitte ainult väljas, vaid klubis. Ei tea, kas Hollywood on ikka kolmapäeviti lahti? 😀

Tagasi aga tulles Seitsmenda Taeva juurde, pean tunnistama, et see klubi ületas igasugused ootused. Kuigi ega ma ei teadnud, mida ka nii väga oodata. Eks mul on selle klubiga aegade algusest saadik väike küsimärk pea kohal. Nimelt, kui keegi eelpool nimetatud klubist juttu teeb, siis tuleb mul alati meelde Tiit Priidel. Tema oli see, kes toona (siis kui ma olin 19) klubiga majandas, vähemalt programmi eest oli vastutav. Ühel üritusel kirjeldas ta väga värvikalt Seitsmenda Taeva “kultuuriprogrammi”, mida oleks võinud vabalt nimetada ka orgiaks.  “Seks, veri, higi ja pisarad müüvad,” ütles ta toona.

Niisiis ei tulnud mulle hiljem enam pähe soovigi seda klubi külastada. Õnneks pole enam 90ndad, kuigi kuulates 5 Miinuse riime, siis see, mis müüs toona, müüb ka täna. Kindlasti leidub ka praegu härrasid ja prouasid, kes jutustavad sündmusi oluliselt värvikamalt, kui need tegelikult on. Mitte, et klubides (või elus üldse) midagi intrigeerivat ei juhtuks, vaid sõnal üksi pole kuigi palju kaalu – see on loo moraal. Lõppkokkuvõttes sõltub kõik ikkagi inimesest ja vaatenurgast.

Mu ootused polnud eriti kõrged ka seetõttu, et külarahva sõnul pidavat Seitsmes Taevas paras kuur olema, mille seinad paistavad läbi ja mis kohe kukub ümber. Käisid ka kõlakad, et legendaarne klubi lammutatakse, ja tegemist ongi viimase peoga. Praegu otse küll nö usaldusväärsele vastutavale allikale viidata ei saa, kuid tulin klubist teadmisega, et ka järgmine aasta saab seal siiski veel rokkida. Seinad tõmmatakse maha alles järgmise hooaja lõppedes.

Kas keegi teab, millal oli Võsu esimene pidu? Võite minuga ka lahkelt jagada oma mälestusi ja teadmisi sellest kohast 🙂

15000 sammu + 15000 sammu ja Aqvas ujumist

Terve nädalavahetuss oli mulle füüsiliselt väga aktiivne. Ma ei tea täpselt, mis juhtus, aga laupäeva hommikul kella 11ks oli mul läbitud jalgsi 11 kilomeetrit. Klubist naastes näitas Samsung, et hommikul kella 5ks olin teinud veel 15 000 sammu (pooled ilmselt tantsides) ja kuna olin lubanud lastele, et kui nad on head lapsed ja kui emme ära pidutseb, siis teeme koos veel midagi eriti toredat. Kell 10 hommikul (hea, et polnud kell 8) olid nad üles rivistunud, et minna Aqvasse.

Pean tunnistama, et ma tundsin kerget kahetsust, et mingeid lubadusi üldse olin andnud. Kui sul on kaks imearmast õhinal käbi uksepeal hõikamas “Aqva Spa, Aqva spa, Aqva spa” siis on võimatu ei öelda.

Lunastasin veekeskuse pileti 36 euro eest. 2,5 h – lapsed 22 ja mina 14 eurot.

Kui 7ndas ma polnud varem käinud, siis Aqva Spas olen käinud ja teadsin täpselt, mis mind ootab. Kui sa pole käinud, siis mine ja käi. Vaatamata väsimusele, oli seal ikka väga mõnus küll.