Läinud laupäeval võtsin vastu väljakutse ja jooksin Rakvere ööjooksul 10 kilomeetrit – see oli ühtlasi ka minu elu esimene start rahvajooksul. Sain kinnitust, et ööjooks on võistlejale kordades lahedam kui pealtvaatajale.

Sättisin end stardipaika, mis tänavu asus Vallimäel, kella üheksaks – pool tundi enne starte.

Võistlusele olin registreerinud mitu kuud tagasi, ka särk stardinumbriga oli olemas – käisin sellel juba päeval järgi. Seega polnudki muud teha, kui uudistada inimesi, tuttavatega juttu ajada ja starti oodata.

Stardikoridori kogunes igasugust rahvast. Seal oli noori ja vanu, valdavalt eestlased, aga kuulda oli ka vene ja inglise keelt, pilk eristas mitmest rassist jooksjaid. „Küllap on nad liitlased Tapalt?“ mõtlesin endamisi…

Kogu melu näis toimuvat stardikoridoris, nii seadsin sammud sinna. Starti ääristasid aiad koos viitadega, mis aitasid startijatel leida õiget kohta.

Meeleolu Vallimäel oli ülev, inimesi oli palju, muusika mängis, raja äärde paigutatud postide otsast käisid välja suured tulejutid, mis kohati külmas ilmas veidi sooja andsid. Tõhusamat soojendust pakkus muidugi Rakveres hinnatud treener Merle Laud, kelle juhendamisel rahvamass võimles hoogsalt.

„Ma väsin selle kargamise peale rohkem kui jooksmise peale,“ itsitasid koolipoisid minu taga, aga vehkimist siiski järele ei jätnud.

Viperus stardis

21.30 anti esimene start – teele läksid poolmaratoni läbijad. Ülejäänud nihkusid stardikoridoris edasi, et tantsu saatel oma järge oodata.

21.40 läks teele järgmine seltskond sportlasi. 10 kilomeetri taotlejatele oli kokku koguni kolm starti, millele järgnesid stardid 5 kilomeetri ja kostüümijooksule.

Stardialal õnnestus mul tekitada ka väike segadus, vähemalt minus endas. Minust oli mööda läinud teadmine, et 10 kilomeetri jooksjatele antakse viieminutiliste vahedega kolm eraldi starti. Rahvas hakkas jooksma ja korraga oli minu ees lint. „Appi, ma olen vist vales kohas,“ käis peast läbi ja hüppasin üle lindi ning olin üks viimastest, kes pundiga minema pani.

Õige pea sain aru, et kiirustasin siiski nö vale grupiga koos. Nii jooksin enamus ajast mõttega, et võibolla minu aega ei mõõdetagi, või saan disklahvi.

Olin saanud kilomeetrikese oma grupis vaikselt sörkida, kui minust hakkas mööduma järjest inimesi. „Jooksevad mööda nagu postist,“ andsin hinnangu enda kiirusele. Seetõttu pidin endale pidevalt meelde tuletama, et mina jooksen oma jooksu ega lase end teistest häirida.

Minu strateegia oli läbida distants ühtlase tempoga, et võhma jaguks ikka lõpuni. Eesmärgiks oli joosta 10 km tunni ja kahekümne minutiga.

Mõnel rajal olnul oli teistsugune strateegia, näiteks märkasin mitmeid jooksjaid, kes tuiskasid minust mööda, aga mõne aja pärast möödusin mina neist, sest nad jalutasid, varsti aga kihutasid nad minust jälle mööda. Ja nii kestis see pea lõpuni välja.

Raja ääres oli palju meeleolukaid ergutuspunkte – küll puhuti pasunat, küll mängiti trummi. Õigupoolest oli trumme raja ääres igale maitsele, näiteks demonstreeris oma suurepärast pillioskust ka minu hea tuttav Olga.

Lisaks ergutasid mitmetes rajaäärsetes kohtades suuremates kogustes tantsutüdrukuid ja muid kaasaelajaid. „Sa oled nii tubli, pane edasi, sa jaksad küll,“ hõikasid mulle piigad, kes on ilmselt alles lasteaias oma teadmisi omandamas.

Alates kolmandast kilomeetrist läks jooks minu jaoks kergemaks, kuigi noored ja vanad kihutasid minust endiselt mööda. Püüdsin sellest mitte välja teha ja tõdeda, et minu strateegia pidas, ma suutsin tempot hoida ja ehk hinnanguliselt isegi tõsta. Ja mis peamine, enesetunne oli meeldiv.

Keskväljakule jõudes tekkisid järgmised segased kohad – kui palju ma olen ikkagi juba ära jooksnud? Kuus või seitse või hoopis kaheksa kilomeetrit – neid tähiseid oli lühikese ajavahemiku tagant mitmeid. Ilmselt ma polnud teinud endale selgeks, mis värvi märgiseid raja ääres tuleks jälgida.

Ka joostud aja järgi oli raske läbitud distantsi hinnata, sest oma arvestuste kohaselt oleks pidanud olema alles poole peal …

Kilomeetreid vaaginud oma lõpuaja üle, jõudsin lõpuks tähiseni, kus valjuhäälselt anti kõigile teada, et jäänud on viimane pingutus, viimane kilomeeter. „Nii, nüüd ei tohi ära väsida, lõpp on lähedal,“ teatasin endale.

Kuigi lõpp oli pisut raskema sammuga, tuli finiš sellegi poolest üle ootuste kiiresti. Kuulsin juba eemalt, kuidas hüüti lõpetajate nimesid. Valmistusin kuulma enda nime, kuid seda ei tulnudki, selle asemel sain teada, et napilt enne mind lõpetas naiste 21 kilomeetri distantsi võitja Leila Luik. Mina jooksin 10 km ja tema 21 ning koos lõpetasime, muigasin ma.

Leila Luik, poomaratoni võitnud naine, jooksis 21 kilomeetrit ajaga 1.19.58, mina 10 kilomeetrit 1.09.32. Sellega ma olin 1124 lõpetaja. Kui veel tahta algajate ja tegijate vahelist jõuvahekordi demonstreerida, siis näiteks meeste 21 kilomeetri võitja Jaanus Kallaste jooksis ajaga 1.08.24.

Kuigi võrdlus võib tunduda ehk isegi natuke naljaks, olen ma tegelikult oma esimese jooksu tulemusega väga rahul. Ma kindlasti tegin enda isikliku rekordi ja see oligi eesmärk.

Ka üleüldiselt tundsin end lõpetades väga hästi, pulss ei olnud liiga kõrge, kops ei olnud koos, jalad polnud pakkus. Ainuke asi, mida korraga kogesin, oli kõhuvalu. See oli hetkeks nii valus, et isegi süda läks pisut pahaks.

„Hea ajastus kõhuviiruse jaoks, või kas võib see olla pingutusest?“ mõtlesin ma. Hiljem sain kogenud jooksusõprade käest teada, et selline kehaline reaktsioon on algajate jooksjate seas sage.

Kuigi ma oleksin heameelega veel melu nautinud ja jooksjatega jutustanud – küllap see on ka üks põhjus, miks inimesed niimoodi kokku tulevad ja koos jooksevad – otsustasin siiski koju liikuda.

Kodus harutasin lahti ka kinkekoti, mis igale lõpetajale pihku suruti – selles oli päts saia, kolme sorti jooki ja reklaammaterjalid. Minu jaoks aga kõige väärtuslikum on imeilus medal ja särk ning muidugi hindamatu kogemus ja uhkusetunne rinna sees.

Ei läinud külmalt starti

Kuigi tegemist oli minu esimese võistlusega, ei tähenda see seda, et ma end selleks ette ei valmistanud.

Nimelt avastasin kaks kuud tagasi, et käimine (mida ma ligi 10 aastat teadlikult olen harrastanud) on tore küll, kuid ihkan uusi väljakutseid. Aga milliseid? Milline spordiala mulle võiks sobida? Tennis? Ujumine? Tantsimine?

Mäletan, et põhikoolis oli minu suureks lemmikuks pikamaajooksud, sest mul võhma jagus ja pääsesin koolijooksudel ikka kolme sekka. Nii otsustasin hakata jooksma, kuigi poodiumikohta ma enam ei taotle.

Uue harjumise tekitamiseks otsustasin panna end olukorda, kus mul ei jää muud üle, kui vähemalt suve lõpuni jooksmas käia – ma ostsin igasse suve kuusse jooksja pileti mõnele võistlusele – esimene sattus olema ööjooks.

Teadsin, et tuleb alustada tasa ja targu. Seega tegin mõned korrad igapäeva jalutuskäikudele poole kilomeetri pikkused sörkimise sutsakad vahele. Seejärel läksin staadionile ringe tegema: kaks kilomeetrit, neli kilomeetrit. Sealt edasi Tammikusse kuus kilomeetrit. Ühel päeval käisin, teisel päeval jooksin.

Kaks-kolm nädalat oli väga mõnus joosta, uued eneseületused, uued saavutused. Korraga aga kadus nö hoog tagant ära – 100 meetrit jooksu ja juba nii väsinud, et ei suuda liikuda. „Sul on ülekoormus lihtsalt, kõigepealt on vaja põhja laduda,“ teadis üks jooksusõber rääkida.

Jätsin paar päeva pausi ja jätkasin jooksmist selliselt, et võtsin mõõdupuuks hoopis minutid. Alustasin poolest tunnist ja ööjooksu päevaks olin jõudnud tunnise treeninguni.

Siit esimene oluline õppetund – isegi kui tunned end hästi, ei maksa füüsilist koormust liiga kiiresti kasvatada.

Näeme järgmistel radadel!

NB! Artikkel ilmus esmakordselt Lääne-Virumaa Uudiste portaalis.
Fotol olen koos Ööjooksude korraldaja Marko Tormiga.