Solvumine – ole tänulik ja liigu edasi

Solvumine. See on minu jaoks väga tuttav emotsioon. Oleksin ilmselt mitmekordne maailmameister solvumises, kui sellist tiitlit antaks.

Jah, tegemist on ühe ääretult ebameeldiva, kuid samas ka väga kasuliku emotsiooniga. Seda muidugi juhul, kui lähtud vaatenurgast, et emotsioonid toimivad meie jaoks kompassina: positiivsed mõtted ja uskumused loovad positiivseid emotsioone, negatiivsed vastupidi.  Kui emotsioon pole hea, siis tänutundes saab hakata vaatama üle mõtteid ja uskumusi, et neid siis vajadusel korrigeerida.

Niisiis! Ühel päeval märkasin, et olen sarisolvuja. Ma küll ei näidanud seda välja, aga tegelikkuses kulus väga palju aega ja energiat pahane olemise peale. 

Kuna solvunud olles ma kippusin endasse sulguma, siis jäin kõrvale paljudest toredatest sündmustest ja tegemistest. Mul polnud ka lähedasi sõpru. Tagant järele julgen isegi väita, et sattusin seetõttu depressiooni.

Oma hädade ja iseenda otsingute käigus sattusin rääkima ühe vana ja targa naisega, kes ütles mulle: sa annad oma väe ära.

Muutust taotledes hakkasin uurima seda ebamugavat emotsiooni/tunnet, aga ka põhjuseid, mis seda esile kutsusid. 

Muidugi ei ole nutika inimesena raske välja mõelda, et solvumine tekib siis, kui ootused saavad petetud. Kes vastutab ootuste eest? Mina! Seega on lahendus lihtne – ei pane teistele inimestele enam ebarealistlike ootusi. 

Ent selle mõtte järgi elamine ei olnudki nii lihtne, kui esimese hooga paistis. Pidin mitu puuda soola ära sööma enne kui hakkas koitma, et  solvumise käigus võtame teise inimese tegusid või tegemata jätmisi isiklikult ning omistame neile ebamõistlikult suure tähtsuse. 

Meil, inimestel, on kombeks anda kõigele, mis meiega toimub, hinnang. Vaatame asju läbi enda isikliku prisma, mis kujundab nägemist võttes arvesse meie eelnevaid kogemusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid –  tõega ei pruugi solvumiste puhul mitte midagi pistmist olla.

Võin endagi elu näitel tunnistada, et oli olukordi, kus hiljem selgusid asjaolud, mis pani olukorra teise valgusesse ehk et minu esmase reaktsiooni pealt tehtud oletus ei pidanud paika. Kogu nö kannatus oli olnud asjatu – tegemist polnudki reaalse asjaga, ma ise mõtlesin probleemi välja.

Samuti võin öelda, et paljude toonaste nn solvumiste peale ma täna teeks vaid suured silmad ja ütleks: ja mis siis? Ilmselt paljut neist ei märkakski enam. 

Aga kui Sulle päriselt tehakse liiga?

Aga kui inimene käitub sinuga päriselt halvasti? See peale küsiks vastu, et kui keegi käitub sinuga vääritult, siis miks peaksid sina halvasti tundma? Teine inimene ei oska käituda, aga sina tunned end halvasti? 

Võime solvangut ja halba käitumist võtta kui tõestust, et meie oleme vigased, katkised, väärtusetud. Hakkame otsima vabandusi teise inimese käitumise põhjustele ja nägema end ise süüdlasena.

Mõnes mõttes olemegi süüdi, sest ka meie panus on selles kahepoolses mängus. Peame mõistma, et ainus, kes saab meile liiga teha oleme me ise. Me ise vastutame enda piiride kehtestamise eest, me ise anname hinnanguid meiega toimuvale. Suhtumine!

„Kuidas saada iseendaks ja muuta maailma“ raamatu autor Dain Heer on öelnud, et kui inimene teist korda sind alt veab, siis pole mõistlik tema peale enam pahandada, sest ta juba esimesel korral oli aus ja  näitaks, milline inimene ta on.

Ka minu elus on ette tulnud olukordi, kus mul oli häbi selle üle, et minuga käituti halvasti. Olen tundnud end reedetuna, ohvrina, olen ahastusest ja valust nutnud, kogenud lootusetuse tunnet. Olen püüdnud muutuda paremaks, et teised minuga enam „halvasti“ ei käituks.

Nende läbielamiste kaudu olen aga jõudnud eneseväärtustamiseni – nüüd oskan valida toetavamaid vaatenurki, nüüd oskan valida ennast.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s