Rakverlanna Karmen Korjus, kes jalgsimatkal läbis Hiiumaalt Lõuna-Eestisse 704 kilomeetrit 30 päevaga, ütleb, et mõte sellisest matkamisest on tohutult romantilisem kui tegelik reaalsus. „Kõige suurem madalseis oli eelviimasel päeval, pisarais mõtlesin, et annan alla ja tulen koju,“ kommenteerib ta ühte seljatatud väljakutsetest.

Ootan Karmenit Rohuaia kohvikus, et rohkem teada saada tema viimastest seiklustest matkarajal. Kell on üle viie õhtupoolikul, ent päikesevalgus, mis kohviku romantilise interjööriga suviselt mängib, ei anna vähematki viidet, et suurem osa päevast juba õhtusse vajumas.

Meenutan meie viimast kohtumist – olen ju Karmeniga matkamise teemadel varemgi kirjutanud ja tema matkapisikust inspireerituna isegi matkamas käinud -, ja mõtisklen, kuidas vestlust suunata, mida küsida…. Mõtle! 30 päeva vantsida mööda metsaradu, kruusateid – keeruline ettegi kujutada, arutlen endamisi.

Ja Karmen tuleb, täpselt kokkulepitud ajal. Ta on oma pikad pleekinud blondid juuksed elegantse lohakusega pealaele krunni seadnud, muretu suvine outfit, veatu jume – midagi ta välimuses ei reeda, et värskelt on selja taga enam kui 700 km.

Matkamine on vaimne tegevus

Tegelikult jõudis Karmen koju juba nädalapäevad enne meie kohtumist, kuid ta jäi haigeks. Haigestumise võib ilmselt kirjutada pingelanguse arvele. Karmen nõustub minuga: „No koju jõudes oli vaja hakata kohe toimetama, aga keha polnud sellega ilmselt nõus. Ja kui ise ei saa puhkuse vajadusest aru, siis korjadki viiruse üles,“ selgitab matkaja sundimatu lõbususega, libistades teema sujuvalt üle matkamisele, jagades värvikaid detaile selle kohta, millise mõjuga on 100 kilomeetrit kruusateid jalgadele. Ei, haigeks ei jää mitte lihased, pigem põlved, kannad, sääreluu pealmine osa…

Toon lauda esimese ettevalmistatud küsimuse: „Miks Sa, Karmen, sellise maratonilaadse matka ette võtsid?“

Karmen naerab ja ütleb, et tal ema ka olla küsinud, et kas kogu see valu ja vaev tasus end ära. „Jah, see oli senistest matkadest kõige raskem, aga samal ajal on see ka minu vaieldamatu lemmik,“ ütleb ta.

Karmen selgitab mulle, et matkamine kõlab kordades romantilisemalt kui see tegelikult on. „Matkamine on eelkõige vaimne tegevus ja mõne inimese jaoks on just iseendaga üksi olemine kõige suurem väljakutse. Sa pead julgema enesega olla sotsiaalsete valuvaigistiteta, mida ühiskond meile alkoholi, narkootikumide, nutiseadmete ja muuna pakub. Su enda mõtted ja emotsioonid võivad olla väga hirmutavad ja häirivad, ja matkarajal ei saa sa nende eest põgeneda … Sa pead looma ruumi sellele ebamugavusele, pead vaatama, et kas sa tolereerid kõiki oma külgi, või siis lööd käega ja haarad valuvaigisti järele…“

Jutu käigus selgub, et Karmeni kõige raskem moment saabus matka eelviimasel päeval. Ta oli selleks päevaks plaaninud maha käia rekordilised 37 kilomeetrit. Seda eelkõige selleks, et viimaseks ööbimispaigaks valida eriliselt ilus koht. „Mul hakkas juba kolmandal kilomeetril raske. Mõtlesin, et miks ma endale seda kõike teen, ma enam ei jaksa, ma lähen koju.“

Õnneks märkas Karmen tol päeval pärast kümmet kilomeetrit enesepiinamist küsida endalt oma vajaduste kohta. „Teadsin, et kui mul tuleb jonn peale, siis mul on mingi vajadus täitmata. Ma sain aru, et ma olen lihtsalt väga väsinud. Viskasin suvaliselt kuuse taha oma telgi püsti. Ma ei puhunud isegi madratsit täis, viskasin lihtsalt pikali ja magasin tund aega,“ meenutab ta keerulisi momente metsas.

Ärgates tundis ta end täiesti uue inimesena, tal oli olnud justkui kaks päeva ühes päevas. „Ma tundsin kergust, helgust – mul oli nii hea tunne. Tegin endale suure portsu süüa, mul jalad ei valutanud enam, koduigatsus oli läinud. Uskumatu, aga läksin rajale täiesti uue mentaliteediga ja nautisin iga sammu rajal olemist ja käisingi plaanitud 37 kilomeetrit lõpuni,“ räägib Karmen ja tunnistab, et oleks veel edasigi läinud, kuid jõgi tuli ette ja parv, mis oleks üle aidanud, oli selleks päevaks juba läinud.

„Sellel päeval sain aru, kui oluline on kuulata oma vajadusi. Mitte ainult rajal vaid üleüldse – kui keegi ajab sind närvi, siis on nii lihtne ära kõndida. Aga mis oleks kui küsiks endalt, et mis su vajadused on sellel hetkel?! Üldiselt saad kõik need vajadused iseendale adresseerida ja täita. Antud näite puhul oli mul vaja vaid aru saada, et ma olen väsinud ja näljane ja öelda iseendale: mul on kaasas magamiskott ja toit – mine maga ja toida ennast,“ toob Karmen kokkuvõtlikult esile oma tänavuse pika matka kõige olulisema õppetunni.

Kaunis hommik raba serval. Foto: erakogu

Matkamine on teraapia

Karmen leiab, et matkamine on üks tõhusaimaid teraapiavorme üldse. „Üks mu hea tuttav küsis minu käest, et kuule Karmen, mille eest sa põgened, miks sul on vaja võtta see aeg ja metsa kaduda.“

Karmen jätkab: „Ma mõtlesin selle üle pikalt ja ütlesin, et vastupidi, matkarajal ma lõpetan põgenemise. Ma lähen metsa ja ma lähen sinna üksi, vahepeal muidugi käivad mõned sõbrad tuttavad mõned lõigud kaasa, aga enamjaolt olen ma iseendaga, oma mõtetega, oma eluga, ja ma kolistan kõik ämbrid läbi, tahan või ei taha. Kõik pannakse sulle taldrikul ette: noh vaata nüüd see teema või teine asi, oled sa sellega rahul, vaata, mida sa oled siin või seal teinud?“

Ta selgitab mulle, et just matkadel võtab ta teadlikult endale aja, mil on nõus kõikidele oma elu tahkudele otsa vaatama. „Jah, ma võin ka teraapias käia, ma teen ju ka igapäevaselt endaga palju tööd, aga sellist efekti, mis annab kuu aega matkarajal iseendaga olemist, nii heas kui halvas, seda ei paku mulle mitte miski muu.“

Karmeni sõnul tuletab loodus talle meelde, kes ta tegelikult on. Ta ütleb: „Ühiskonna virrvarris, kus ma ka püüan autentseks jääda, aga ikkagi kipun end kaotama – ootustesse ja sellesse mida ühiskond meilt tahab, igasugused viisaastaku plaanid… Ma olen terve elu tegelikult vastassuunas ujuja olnud ja loodus tuletab mulle meelde, et ma võin selline olla. Kui ma ei võtaks neid momente matkarajal, siis ma ehk ei julgeks enam olla nii mina?“

Hirmudest soolomatkadel

Rääkides julgusest, küsin ka selle kohta, et kas tal on midagi, mida ta ka kardab? Võibolla siis metsloomigi?

„Loomi ma ei karda,“ räägib Karmen muiates. „Kui ma midagi või kedagi kardan, siis need on inimesed.“

Ta selgitab, et purjus seltskonnad RMK lõkkeplatsidel ja kummaliselt käituvad üksikud matkajad tekitavad temas aegajalt ebamugavust, ka hulkuvad koerad külavaheteedel pole päris see, millest ta unistab. „Ahjaa, puugid, neid ma ka kardan,“ lisab Karmen.

Üksi metsas olla ta aga ei pelga, ent see pole alati nii olnud. Oma esimese soolomatka ööbimisega tegi ta 2020 aasta sügisel.

„See oli tegelikult täiega hirmus kogemus,“ tunnistab ta. „Ma ei läinud RMK platsile, vaid ühte randa, kus ma olin varem ka käinud ja aega veetnud. Magama minnes meenus mulle, et selles külas oli kunagi toimunud üks veresaun. See mõjutas mind psühholoogiliselt tohutult. Mul oli väga hirmus olla, ma magasin nuga madratsi kõrval, ilma naljata,“ meenutab ta esimest ööd üksinda looduses.

Armumine Hiiumaasse

Pikast matkast unistas Karmen juba ammu. Ta ei pannud eesmärki kilomeetrite järgi, vaid otsustas, et matkab kuu aega ja vaatab, kaugele ta sellega jõuab.

Mina hiidlasena tahtsin aga kangesti teada, et miks ta valis raja alguseks just Hiiumaa? „Hiiumaa on kõige värskem rada, see avati ametlikult eelmisel aastal,“ selgitab ta samal ajal teed rüübates. „Mulle meeldis mõte alustada mugavustsoonist väljas, mandrilt ära olles. Ma polnud varem Hiiumaal käinud ja mulle väga meeldis, ma armusin sellesse kohta jäägitult, ülepeakaela.“

Kuulan heldimusega, mida Karmen minu kodukoha kohta räägib: „Hiiumaal oli väga üllatuslik maastik. Ma romantiseerisin enne, et kõnnin mööda mereääri liivastel-kruusastel teedel, aga tegelikult on seal palju künkaid – kõnnid vahepeal nagu hobune ja mõtled, et kuidas see on võimalik, et nii väiksel saarel on nii mitmekülgne maastik.“

Hiiumaale tegi Karmen ringi peale üheksa päevaga ja siirdus sealt edasi Haapsallu, kus pisut puhkas, laadis toidu peale, pesi ränduri kombel kraanikausis oma pesu puhtaks ja jätkas oma matka Perakülast.

Karmen matkas suurema osa ajast RMK äpita, kuna see oli lihtsalt rivist väljas. „See tegi minu jaoks selle matka alguse väga põnevaks, sest mulle kui ärevikule oli see täiesti uus situatsioon. Mul polnud mingit kontrolli olukorra üle,“ tunnistab ta, kuid räägib, et tal oli siiski ka plaan välja mõeldud – ära eksimise korral püüab ta orienteeruda Google mapsi abil maanteeservani. „Praegu ma mõtlen, et appi, ma oleks sellisel juhul oma jalad täiega ära tapnud.“

„See matk tuli minu jaoks väga õigel ajal ja eriti nüüd tagantjärgi ma saan aru, et selle matka eesmärk oli leida kaduma läinud rõõm üles,“ lausub Karmen, kui ta pilk mõtlikult kohviku aknast mööduvaid inimesi silmitseb. „Olin pisendanud koroonaaja ja pereliikme haiguse mõju minule, tegelikult oli see aga mu sisemiselt ära kustutanud.“

Karmen tõdeb, et sellel matkal ta rõõmu enesest ka üles leidis. „Selle versiooni iseendast, mida ma nii kaua otsisin, olen ma nüüd leidnud.“

Lugu ilmus esmakordselt Lääne-Virumaa Uudiste portaalis.